Mõtteid

Rüno saarel olekust

 

 

Keset kevadist õierikkust

ja lõhnade külluslikkust

tuul veevälja kõigutas 

ja laineharju vahutas.

 

Mereteel saarele Rüno

vahustel lainetel ulpis,

ja sõitjaid üles-alla loopis

kiirkatamaraan Rüno.

 

Siinilmas kõik kord lõpeb,

nii ka  piinarikas meresõit,

ilma kaotusteta lõppes,

ka mandrinaiste laevasõit.

 

Nad saareõhku ahmides

maismaa poole sõitsid,

merest kaugemale jõudes,

metsade kaitsvust tundsid.

 

Saarel  laiutas õhtuvaikus,

ainult linnulaulu kaikus.

Õhtupäikse kiirte võlu

leevendas õõtsumismõju.

 

Suitsuvorst ja valge vein

olid triol õhtusöögiks

Ruhnumaja  köögis,

selles Oti disainköögis.

 

Saare ööd valged ja vaiksed.

Hommikud linnulaulused.

Ainult möödujate „tered“

töötegijaid kõnetasid.

 

Mandrinaiste  töökus saarel

ei jäänd märkamata meestel.

Kiidusõnu ütles Vitali,

see ,Mandrilgi tuntud, Vitali!

 

Ei, ainult tööd nad vihtunud!

Mererannas nad uitasid,

soojal liival lamesklesid.

ja laintelaulu kuulasid.

 

Limo rannaliivad  laulsid,

ja männiladvadki laulsid.

Igal männil oma kuju,

nii kuidas loojal  oli tuju!

 

Kuunsi nina päikseloojang

ja merelt peegelduv loojang!

Nähtus ju igapäevane,

 aga alati erakordne!

 

Nagu surmgi elu osana

 on nähtus hindamatu,

sest ärkab astraalkeha

ja inimteadvus on vaba.

(I.C.Puri)

 

Ammutasime endisse

päikeseloojangu värve,

lõhnu värskeid  kevadisi

tänu oma meeltele.

 

Igaüks meist erinevalt:

teadlikustamise võimest

tunnetas objektiivsust

ja ka subjektiivsust.

 

Nõnda saime elamusi

igaüks meist erinevalt:

põhjuslikkuse, ruumi 

ja aja piiride sees.

  (I.C.Puri)